2. oktoober 2016

.

See saab nüüd olema veidike teistmoodi postitus kui olete siin harjunud nägema. Tegemist ei ole ilupostitusega vaid veidike elulistel teemadel. 

----

Täna oli hüvastijätt ühe hea inimesega ning noormees läks oma teed jätkama teispoolsuses, kuhu me ükskord läheme kõik. Kahju küll, et ta nii vara lahkus.

Ta oli inimene kelle rikkus oli ta sõbrad ning neid oli tal palju. See panigi mind mõtlema sõprusest ja selle väärtustamisest. Kui palju Teie oma sõpru hindade?

Ma tunnistan ausalt, et mina hindan seda väärtust kõrgelt. Mul on vaid üks parim sõber, kes on minu elukaaslane. Ma saan talle loota kõiges ning ta on mu õlg, mille najal nutta, kui seda on vaja teha. Ta ei ütle kunagi, et ma olen paks või kole, loll või mõttetu. Ta peab mind maailma kõige ilusamaks ja andekamaks inimeseks, isegi kui peegel räägib muud ja kui ma lihtsalt tuimalt feilin kõikide oma ettevõtmistega. Ta on mu tugi, kui ma peaks kukkuma. See on asi mida ma hindan kõrgelt - ta võtab mind sellisena nagu ma olen, ta ei püüa mind muuta, vältida, minust loobuda. Ta on isegi siis olemas, kui mina oma temperamendiga maru nasty ta vastu olen. Ja ma tegelikult hindan seda väga kõrgelt - isegi kui ma seda alati ei tunnista (kuigi peaks).

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma olen hakanud seda hindama, sest ma olen hakanud nägema, mis inimesed on mul ümber. Mul on palju sõpru-tuttavaid, keda ma tegelikusest ei saa üldse usaldada või neid oma inimesteks nimetada. Ma olen märganud, et ma olen vaid siis olemas, kui midagi on vaja saada või kui ma pean nende heaks midagi tegema. Pole vist olnud (vähemalt viimaselajal) kordagi hetke, kui keegi tuleb juurde ja lihtsalt küsib, et kuidas läheb? Või lihtsalt minuga aega veeta. Kui välja arvata see hetk, et üks blond sinisilm leidis tee mu töö juurde ja kallistas mind soojalt.

Ma küll töötan palju ja mul ei ole alati inimeste jaoks aega (isegi blogi jaoks pole aega). Aga kui see hetk peaks tekkima, siis on reaalsus see, et ma istun üksi kodus ja ootan OMA INIMEST koju (ta on välislähetuses aega teenimas umb ~4,5 kuud). Samal ajal teistes pettudes*. Mul on kahju, et ma pean enda ligilähedastes koguaeg pettuma, kuna minu olemasolu ei hinnata. Isegi, kui annad endast kõik, et olla olemas ja seda tingimusteta, pannakse Sulle tuimalt mäkra. Kas see on vajalik? Isegi, kui ma ise näitan huvi välja, et inimestega aega veeta ja nendega koos olla, on lõpptulemus see, et ma olen lihtsalt äärmiselt kurb ja üksi ning kas need on väärt mälestused, mida koguda? Äkki valed inimesed? Võimalik.

Sellele kõigele vaatamata, ma olen edasi naiivne (aga ettevaatlik) ja loodan, et ehk kunagi midagi muutub. Ma ei hakka sellepärast kellegist loobuma, kui selleks ei ole otsest vajadust. Olen siiski olemas. Ja olen nõus endiselt ära andma kõik mis mul hinge taga on. Teadmistest kuni materiaalsete asjadeni. Stupid much? I quess..

Täna matustel vaatasin, kuidas lahkunu elukaaslane oli nii tugev ja nii positiivne. Kõik juba seetõttu, et talle oli viie aastaga ehitanud tema inimene väga tugeva müüri - just sõprade näol. Neiu on kindlustatud. Tal on nüüd olemas alati keegi (mitte, et tal poleks enne olnud. Oli. Nüüd aga näeb ta seda ise ka), kui ta peaks kunagi vajama. Ja seda oli äärmiselt ilus vaadata. Mul on siiralt hea meel. Ka mina olen talle alati olemas, kui ta peaks mind vajama. Alati.

Siinkohal ongi kõikidele mu blogi lugejatele imepisike palve. Hoidke oma sõpru (ka perekond on Su sõbrad). Elu on nii lühike ja kiire, et Sa ei saagi aru, mil see lõppeb. Kas alati on vaja surma, et aru saada, kui palju inimene Sulle tähendas? Ma arvan, et eluajal võiks ka seda hinnata, väärtustada ja sellest teisele mõista anda. Mitte ainult sünnipäevadel või muudel tähtpäevadel. Täiesti tavaline teisipäev võiks ka olla eriline.

See ei ole raske. Ausalt.

*Võimalik, et ma olen ise niivõrd ebameeldiv inimene, kes ei ole sõpru väärt. Loodan, et aastatega jõuan sellegi enda jaoks välja mõelda.

Ka oma tuttavatele teadmiseks - see postitus ei ole üldistav ning ma ei mõtle siin kedagi konkreetselt. Panin ritta lihtsalt oma mõtted ning tunded, mida olen viimastel kuudel tundnud. Küsimusi pole mulle vaja esitada. Kui vaid endale. Kas oled olnud piisavalt sõber?

Hõissa.


2 kommentaari:

  1. Tiburull, see oli väga ilus asi, mis sa siia kirja panid!

    VastaKustuta
  2. Sa oled hea inimene :)

    VastaKustuta